Astelpaju (Hippophae)

Esmapilgul tundub teema üksluine. Aga tegelikult on antud maailm ka rikkalik.

Astelpaju kuulub hõbepuuliste (Elaeagnaceae) sugukonda. Nad on heitlehised põõsad või madalad puud. Võrsed on asteldega. Lehed on rohekashallikad kuni hallikad lineaalsüstjad. taimed on kahekojalised. Vili luuviljataoline, mahlaka viljaga ja värvus kuldkollane kuni oranz. Marjad sisaldavad palju C-, E- ja ka A-vitamiini. Muide marjad sisaldavad C-vitamiini 10-15 korda ´rohkem kui sidrun. Paljundatakse seemnest (tuleb valdavalt isastaimi), juurevõsust (alati pole kindel, kas emas või isastaim) ja pistoksaga (kindlaim viis).

Ravimivahendina on leidnud marjad mainimst juba 800 aasta e.m.a. Taim taasavastati laiemalt 1930 aastate Venemaal. Liikide areaal on Lõuna-euroopast kuni Vaikse Ookeani. Kasvab mägedes kuni 4000 meetri kõrgusel.

Noorelt kiirekasvuline. valgusenõudlik. mullastiku suhtes vähenõudlik. talub hästi kärpimist. Emastaimede suhe võrreldes isastaimedga võiks olla 5-10 emastaime ühe isastaime kohta.

Parimad sordid: ´Avgustika´, ´Botanitsekaja´, ´Botanitseskaja Ljubiteskaja´ jne.

Liigid maailmas koos alaliikidega:

* Hippophae rhamnoides

- subsp. rhamnoides

- subsp. turestanica

- subsp. sinensis

- subsp. wolongensis

- subsp. mongolica

* Hippophae salicifolia

* Hippophae tibetana

* Hippophae gyantsensis

* Hippophae neurocarpa

- subsp. neurocarpa

- subsp. stellatopilosa

* Hippophae goniocarpa

* Hippophae litangensis

Lõhikhortensia (Schizophragma)

Kuulub hydrangeaceae sugukonda. Hambulise servaga ovaalsed lehed, mis on kuni 15 cm pikad. Võib olla kuni 6 m ronitaim. Õied pisikesed valkjad kuni 25 cm läbimõõduga õisikud juulis. Kasvukohaks päike kuni poolvari. Tahab parasniisket huumusrikast mulda.

Hiinas kasutatakse juuri ja varsi meditsiinis. Parandab vereringet ja tugevdab lihaseid ja luid.

Paljundatakse poolpuitunud pistikutega, mis tehakse juulis (Pistik 4-5 cm pikk). Samuti seemnest, mis külvatakse varakevadel kasvuhoonesse ning seeme idaneb hästi.

Erinevatel andmetel 4-10 liiki ja lisaks veel erinevaid teisendeid.

Liigid:

* Eestis olemas:

1) Harilik lõhikhortensia (Schizophragma hydrangeioides) - pärit Jaapani mägedest. Mõned puukoolid müüvad sorte ´Moonlight´ ja ´Roseum´.

2) Schizophragma betulifolia - on Tartu botaanikaaias aga rohkem infot mul tema kohta pole.

* Hiinas olevad liigid: karta on Eestis pole

1) Schizophragma integrifolium + teisendid (var. integrifolium ja var. glacescens)

2) Sch. corylifolia

3) Sch. crassum + teisendid (var. crassum ja var. hsitaoanum)

4) Sch. elliptifolium

5) Sch. hypogalaucum

6) Sch. fauriei

7) Sch. molle

8) Sch. chocifenianum

9) Sch. melanocarpum

Pihlaka hübriidid Eestis ja mujal

* Toompihlaka ja pihlaka hübriid (Amelosorbus) - Looduslikult USA-s aga Tallinna Botaanikaaias olemas. Täpselt ei tea, mis liikide ristand. Üks ristand, mis olemas (Amelanchier alnifolia * Sorbus scopulina)

* Tuhkpihlaka ja pirnipuu ristand (Sorbopyrus auricularis) - antud taime kirjeldas esmakordselt botaanik Bauhin 1599 aastal. Teda on ka nimetatud "Bolwyller Pirn". Alguses aeglase kasvuga. Suhteliselt külmakindel. Viljad küpsevad augusti keskel.

* Tuhkpuu (Cotoneaster melamocarpus) * Siberi pihlaka (Sorbus sibirica) hübriid - Sorbocotoneaster * pozdnjakovii - heitlehine väike põõsas. Valged õied mais, Vili punane ja külmakindel.

* Sorbocrategus - Pihlaka ja viirpuu ristand nn. viirpihlakas. Siia kuulub tuntud sort ´Granatnaja´. aretanud Mitšurin 1925 aastal. Puu 3-6 m kõrge. Üks väheseid sorte, mis viljub ka üksikuna. Sobib suuremate istandike rajamiseks.

* Sorbomalus - Pihlaka ja mariõunapuu ristand

* Sorbomespilus - Pihlaka ja astelpihlaka ristand

* Sorboaronia - Pihlaka ja aroonia ristand.

1) Sorboaronia alpina (Sorbus aria * aronia arbutifoila) 1809

2) Sorboaronia dippelii (Sorbus aria * aronia melanocarpa) 1870

3) Sorboaronia fallax (Sorbus aucuparia * aronia melanocarpa) 1878

4) sorboaronia hybrida (Sorbus aucuparia * aronia arbutifolia) 1786

5) siia kuulub ka pihlaka sort: ´Likernaja´

Sinienelas (Sibiraea)

Terveservaliste lihtlehtedega kahekojalised põõsad. Lehed sarnanevad näsiniine lehega. Perekonda kuulub erinevatel andmetel 4-5 liiki. Oleneb sellest kas antud taim kuulub teisendina liigi alla või mitte.

On valguslembelised ja eelistavad raskemiad niiskemaid muldi. Väärib kasvatamist parkides ja haljasaladel üksikult kui ka rühmiti. Mulla ph võiks olla aluselisem. Samuti võivad lehed ja võrsed meeldida kitsedele, jne.

Liigid:

* Altai sinienelas (Sibiraea altaiensis) syn. (S. laevigata) - Põõsas 1-1,5 m kõrge põõsas. Võrsed püstised pruunid. Lehed sinalasrohelised kuni 10 cm pikkused. Õied valged, asuvad eelmise aasta külgharude tippudel. Õitseb mai lõpp kuni juuni algus. Antud liigile kuulub 2 teisendit.

1) var. altaiensis - siberist pärit

2) var. croatica - euroopast pärit teisend. Nimetatakse ka omaette liigina kroaatia sinienelas.

* Sibiraea tianschanica - pärit siberist ja Eestis kindalsti pole olemas

3) Sibiraea angustata - pärit Hiinast. Eestis pole

4) Sibiraea glaberrima - pärit Hiinast. Eestis pole

5) Sibiraea tomentosa - pärit Hiinast. Niisked kivised kohad. Looduslik areaal mägedes 3500-4000 m merepinnast.

Pärgenelas (Stephanandra)

Peeneoksalised lihtlehtedega heitlehised põõsad. Perekonnas on 5 liiki, mis pärinevad Ida-Aasiast.

Liigid:

* Lõhislehine pärgenelas (Stephanandra incisa) sün. (Step. flexuosa) - kuni 1-1,5 meetri kõrgune õrnade kaarjate looklevate okstega omapärane laiuv põõsas. Lehed rohelised kujult sarnased nt. magesõstra aga lehed sakilisemad. Sügisel lehed tumepruun-punased. Võrdlemisi külmakindel. Küllalt varjutaluv. Dekoratiivne. Antud liigi sordid on ´Crispa´, ´Bolonga´, Dart´s horizon´.

Antud liik jaguneb veel kolmeks:

1) Stephanandra incisa var. incisa

2) Stephanandra incisa var. macrophylla

3) Stephanandra incisa var. quadrifissa

* Tanaka pärgenelas (Stephanandra tanakae) - kuni 1-1,5 kõrgune kaaarjate võrsetega põõsas. lehed suuremad kui lõhislehelisel pärgenelal. Pärineb Jaapanist Honšu saarelt. Suhteliselt külmakindel (aga külmahellem kui lõhiseleheline pärgenelas)

Need esimesed 2 olemas Eestis.

* Stephanandra chinensis - Leviala Kagu ja Lõuna-Hiina 1000 - 1500 meetri kõrgusel merepinnast mägedes.

* Stephanandra gracilis

* Stephanandra nakatsuriparia - Viimaseid kolme pole Eestis kindlasti.

Ebaküdoonia (Chaenomeles)

Ebaküdoonia (Chaenomeles) kuuluvad roosõieliste (Rosaceae) sugukonda. Põõsad soojemas kliimas kasvavad kuni 2,5 meetrit kõrged. Kuna põõsad pole täielikult külmakindlad siis Eestis on eelistatud madalakasvulised sordid ja liigid. Õiepungad, millest arenevad õied, on eelmise aasta võrsete peal ja võivad olla oranzpunased, punased, roosad ja valged. Esineb ka pooltäidis ja täidisõielisi sorte. Õied on dekoratiivsed. Vili tihe hapu ja rahvakeeles kutsutakse "Põhjamaa sidrun". Viljad sisaldavad happeid 3,8-7,2%, C-vitamiini 100 mg% ja suhkruid 1,7 -3,2%. Viljade C-vitamiini sisaldus tõuseb vastavalt sellele kui valmis vili on (nagu kibuvitsal).


Liigid: Looduslik areaal Hiinas ja Jaapanis
* Kataia ebaküdoonia (Chaenomeles cathayensis)
* Jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) syn. (Chaenomeles maulei) - madal ebaküdoonia, näsaline ebaküdoonia
* Sile ebaküdoonia (Chaenomeles speciosa) syn. (Chaenomeles langenaria)
* Kaunis ebaküdoonia (Chaenomeles * superba) - ka Värd-ebaküdoonia


Sordid ja aretised:
* ´Cido´ - aretatud lätis 1951 aasta
* var. alba - valgeõieline sort
* ´Crimson and Gold´ (Clarke, 1939) - laiuv kuni 1 meetri kõrgune tihe põõsas. Tumepunased lihtõied kuldkollaste tolmukatega.
... jne. Palju sorte ei oskagi öelda.

Liigid on päikeselembelised. Muld on vähenõudlik, kuid eelistab vettläbilaskvat liivsavimulda.

Huvitav info:
* Kunagi peeti ebaküdooniat Jaapani õunapuuks ja Jaapani pirnipuuks

Laiuv luudpõõsas (Cytisus decumbens)

Antud taim kuulub liblikõieliste sugukonda koos näiteks herne, oaga ja läätspuuga (Caragana). Kuni 0,2 m kõrge mööda maad roomav põõsas. lehed kuni 2 cm pikad ümara tipiga. Õitseb mais-juunis. Õied kuldkollased. Pärit Lõuna-Euroopa mägedest ja on üks ilusamaid mägiliike. Peab maarjamaa kliimale hästi vastu. Kultuuris aastast 1775.


Muld peaks olema kergelt happeline ja vettläbilaskev. Hirved ja teised sellised loomad armastavad teda süüa.

Teistes keeldes laiuv luudpõõsas
Saksa keeles: Niederliegender Giessklee
Soome keeles: Suikerovihma
Rootsi keeles: Krypginst

Luudpõõsast on üks huvitav sort ´Palette´- kirjanduse andmetele talub -20 kraadi miinust ja liiga kuiv muld ei sobi. Ta on mul aias olemas.


Antud taimed on Lõuna-Eesti kuplite vahel hästi vastu pidanud koos Lüüdia leetpõõsaga (Genista lydia)

Ebatsuuga (Pseudotsuga)

Kõrgete ja suurte okaspuude perekond, mis kasvavad Põhja-Ameerikas, Hiinas ja Jaapanis. Sarnane nulule aga erinevused on käbides, tüve värvuses ja okaste asetuses oksal. Liike kokku maailmas on 5-7 erinevate andmete alusel. Kitsamalt võttes raamatu "Dendroloogia" andmetel kuni 18.

Süstemaatika:
Põhja-Ameerika liigid
1) Hall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. caesia) - kasvukoht kaljumäestik. Eestis olemas haljasaladel.
2) Sinihall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. glauca) - kasvukoht kaljumäestik. Eestis olemas haljasaladel.
3) Roheline ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. menziesii) - Vaikse ookeani kaldal. Tõenäoliselt sellepärast ei taha Eestis hästi kasvada.
4) Suureviljaline ebatsuuga (Pseudotsuga macrocarpa) - Suurima käbiga ebatsuuga.
5) Pseudotsuga lindleyana - Mehhikos kasvav ebatsuuga

Hiina ja Jaapani liigid
1) Jaapani ebatsuuga (Pseudotsuga japonica) - väiksema käbiga kui aamerika mandri ebatsuugad
2) Hiina ebatsuuga (Pseudotsuga sinensis) - jaguneb oma korda vähemalt 5 teisenidiks. Need on (var. sinensis, var. gaussenii, var. brevifolia, var. forrestii, var. wilsoniana). Areaal on mägedes 600-2800 m merepinnast).

Ajalugu:
* Ebatsuuga avastati aamerikas 1791 aastal.
* David Douglas tõi 1827 aastal esimesed ebatsuga taimed euroopasse.
* Botaanika kirjandusse jõudis 1838 aastal.
* Jaapani ebatsuugat kirjeldas Jaapani botaanik Homi Shirasawa 1895 aastal.

Puit:
Puidu tihedus on 530 kg/m3. Puit on vastupidav kriimustustele. Puit hästi töödeldav käsitsi kui masinatega. Puitu kasutatakse vesiehituses, paberi ja muusikariistade valmistamiseks, akende ja uste tegemiseks, laevaehituses, raudteel. Puuna on haljastuses ja Põhja-Ameerikas ka jõulupuuna. Käbid dekoratiivsed ja kasutusel floristikas.

Kasvutingimused:
Parimaks kasvukohaks ebatsuugale on värsed, sügavapõhjalised saviliivmullad. Kuivad liivmullad ei ole ebatsuugale kohased. varjutaluvuselt kuuse ja männi vahepealsed olud sobivamad. Ei talu kõrget põhjavett. Esimestel aastatel on aeglasekasvuline hiljem suhteliselt kiirekasvuline okaspuu.

Mage sõstar (Ribes alpinum)

Kuni 1,5 m kõrgune peenikeste ja rohkesti hargnevate võrsetega põõsas. Viljad on söödavad aga maitse on vilets. Levinud on üle kogu Euroopa. On külmakindel ja küllalt varjutaluv. Mullastiku suhtes vähenõudlik. Laseb hästi kärpida. paljundatakse seemnest ja vegetatiivselt (pistokstest). On hea looduslik meetaim. Mage sõstra on rahvapärased nimetused on taikenpuu, imalmarjad, neitsisõstar.

Sordid:
* ´Schmith´ - madalaks hekiks hea põõsas. On ka Eestis saadaval.
* ´Aureum´- kollaseleheline sort. Eestis vist pole. Vana sort. Pilt on küll kunstiline ja interneti avarustest leitud aga peaks ettekujutuse andma küll.
* ´Green Jeans´, ´Green Mound´, ´Europa´ - Euroopas olemas aga Eestis kindlasti mitte.
* ´Compacta´, ´Nana´, ´Pumila´ - infot vähe, võivad olla sünonüümid eelmistega.

Haljasalade ja parkide meetaimed

See oli palju aega ennem inimese tulekust siia julma maailma. Mesilane on siin ilmas palju kauem olnud. Me maailm poleks pooltki nii rikkalik, kui poleks olemas mesilasi ja putukaid. Nüüd aga loen üles taimed, mis on mesinduse seisukohast olulisemad.

* Pappel, Haab - oluline õietolmutaim varakevadises ajas.
* Jalakas, Künnapuu - kevadine õietolmu- ja nektaritaim. Nektarit eritab vähe
* Vaher - hea meetaim (150-200 kg/ha). Kuna õitsemine langeb jahedale perioodile, see takistab täieliku vahtrakorjet.
* Remmelgas - hea meetaim (kuni 150 kg/ha), varakevadel ka oluline õietolmutaim.
* Tamm - õietolmutaim. Nektarit eritab vähe
* Leeder - kuna antud taime nektarieritus väike siis on vähetähtis taim mesinduse seisukohast
* Kukerpuu - hea meetaim ja mesilased külastavad neid suhteliselt hästi.
* Pihlakas - meeproduktiivsus kuni 40 kg/ha. Keskmine meetaim
* Viirpuu - andmed puuduvad aga mesilased külastavad õisi suheliselt meelsasti
* Hobukastan - meeproduktiivsus 20-25 kg/ha. Kuna nektar sisaldab 60% suhkrut siis on mesilastele raskesti kättesaadav
* Magesõstar - hea meetaim (50-90 kg/ha)
* Läätspuu - hea meetaim (100-125 kg/ha)
* Jaapani ebaküdoonia - meeproduktiivsus 250 kg/ha juures
* Kontpuu - head meetaimed, eriti Siberi kontpuu
* Enelad - meeproduktiivsus 30 kg/ha kandis ja mesilased külastavad õisi meelsasti
* Amuuri korgipuu - õitseb juuni II pool. Meeproduktiivsus 250 kg/ha.
* Läikiv tuhkpuu - meetaim 100-150 kg/ha
* Liguster - meeproduktiivsus 70-110 kg/ha
* Pärn - head meetaimed kuni üle 200 kg/ha. Sagedane vihm rikub meil saagikorje ära.
* Sarapuu - väga tähtis varakevadine õietolmutaim
* Lepp - varakevadine õietolmutaim
* Arukask - õietolmutaim

Hiibapuu (Thujopsis dolabrata)

Hiibapuu kasvab Jaapani mägedes 400-2000 m kõrgusel üle merepinna niisketes ja jahedates orgudes. Euroopasse toodi 1853 aastal. Kodumaal kasvab keskmise kõrguse puuna. Euroopas aga peamiselt puukujulise põõsana. Kodumaal kasutatakse vähesel määral puidu saamiseks. Kuiva puidu erikaal 0,37-0,45. Hiibapuu on lähedane sugulane elupuule.

Võrsed laiad, lapikud. Okkad soomusjad, lamedad, pealt läikivad rohelised. All laiad sinaksvalged õhulõheribad.

Hiibapuu eelistab niiskemaid muldi ja suure õhuniiskusega kasvukohti. Tahab poolvarju. Samuti tuleks valida tuulevaikne koht.

Levinuimad sordid:
1) ´Aurea´- kuldkollane lehestik. 1866 a. Olemas kollektsioonis
2) f. hondai - tihedam ja väiksemate soomustega algliigist
3) ´Nana´ - 0,6 m kõrge igihaljas kääbusvorm. 1861 a. Olemas kollektsioonis. Müüb nt. Tartu puukool
4) ´Variegata´ - valgekirjude laikudega okaspõõsas. 1859 a.

Hiibapuu teistes keeldes:
1) saksa keel: Hiba-Lebenbaum
2) ´türgi keel: Yalanci mazi

Teel Kanadasse OM-le

Ei ole palju aega enam kui pilgud on pööratud Kanadasse, kus toimuvad Olümpiamängud. Aga sport hetkel pole oluline vaid see, mis puu on Kanada lipu peal. Selleks on vaher (mitte harilik vaher). Kanada rahvuspuu on Suhkruvaher (Acer saccharum). Ta kasvab 25 kõrguseks ja suuremad tüved on läbimõõduga kuni 1,5 m. Sellelt puult saadud mahla suhkrusisaldus võib olla kuni 7,5% (enamasti 2,5% juures). Kanada annab maailmale üle 2/3 vahtrasiirupi toodangust. Levikala on idapoolne ja keskosa Põhja-Ameerikast

Puu võib elada kuni 400 aastat vanaks. Kliimatsoon on -23 kuni -29 kraadi C alusel. Sügisel lehed kollakasoranzid kuni sarlakpunane. Puidu on keskmine tihedus on 750 kg/m3 . Puit on kõva ja löökikestev. Tõeline vääris ja mahlapuu.

Kuldsõstar (Ribes aureum)

See põõsas on pärit Põhja-Ameerikast. Euroopa mandrile toodi 1806 aastal. USA andmetel jaguneb see liik kolmeks.
1) Ribes aureum var. aureum - levinud enamjaolt Lääne pool
2) Ribes aureum var. gracillium - levinud California osariigis (enamjaolt mere ääres)
3) Ribes aureum var. villosum - levinud kesk ja kirde-põhja osas
Arvata võib, et meil on levinud 1 ja 3 alaliik ja selle sordid.

Põõsas 2-3 meetrit kõrge, millel on püstised kaarduvad oksad. Lehed on 3-5 tömpjad lihtlehed, mis sügisel on kollased või punased. Õitseb mais. Õied kollased või oranzid tugevasti lõhnavad. Õied asuvad kobaras, mis on kuni 7 cm pikkused ja rippuvad. Põõsas külmakindel, valgusenõudlik ja mullastiku suhtes vähenõudlik. Kasvatatakse peamiselt ilupõõsana aga on aretatud sorte mis annavad korraliku saagi. Eestis on viimastest olemas ´Räpina 1´, ´Räpina 2´, ´Räpina 3´, ´Laila´. Parema saagi jaoks oleks vajalik 2 põõsast kõrvuti (tolmendamiseks)

Viljad on kollased kuni violettmustad kerajas ´Räpina3´ või ovaalsed ´Laila´. Viljad sisaldavad suhkrut, C-vitamiini ja A-vitamiini. Saak saab valmis Juulis-augustis.
Veel teemal Läti ja kuldsõstar:
Lätis Salaspilis botaanikaaias on kollektsioonis 12-13 sorti kuldsõstraid. Kirjanduse põhjal tuleks esile tõsta 3 sorti: ´Trijohgramovaja´ja ´Salut´ - peale nime ja mainimise ei tea ma neist rohkem. Sort ´Laila´ peaks küll juba tuttavam olema paljudele. Selle sordi aretas Mara Eglite ja saagikus on kuni 11 kg põõsalt.

Sammasõunapuud

See oli möödunud suvel kui mu puukooli (Rebase talu puukooli) külastas üks aiandushuviline. Ma näitasin kaugemalt ühte tokki ja palusin ära arvata millega on tegu. See oli sammasõunapuu. See oli see sama puuke, mis kasvab 2-3 m kõrguseks ja pookida tugevakasvulisele alusele.

Sammasõunapuude alguseks peetakse 1964 aastat kui lätlane K. Lapins Kanadas leidis huvitava pungavarjatsiooni. Nüüd on üle maailma nende puude aretus tugevasti edasi arenenud. Arvestada ainult, et Lääne-Euroopa sordid ei pea Eestis hästi vastu. Seal on nad levinud baleriinõunapuu nime all. Eestis tuleb tuleb vaada Läti ja Venemaa poole, sest sealsed sordid peavad meil paremini vastu.Sortidest tasub eelistada sorte:
´Maipole´ (Parem kompott kui ´Dolgo´-l, pildil ´Maipole´ kompott)
´Arbat´ - Aretatud Moskavas. Sügissort, koristada septembri lõpus. tarbimisaeg oktoober-detsember. Vili keskmine u. 100 g, punasetriibuline, hapukasmagus. Kärntõvekindel.
´Ilma´ja ´BC 25-20´ - head talveõunad

Venemaal on tuntud sordid ´Arbat´, ´Dialog´, ´Ostankino´, ´President. Lätis on aretised, mis võiks kunagi siin ka olla (vähemalt parimad): ´KV -29´, ´KV-19´ + teised KV aretised ja mõned D algusega aretised: ´D 3-94-2´, ´D 7-94-20´.

Lõpetuseks see puuke sobib väikessse aeda õunapuuks, konteinertaimena terassile (arvatavasti peab talveks ettevalmistama) või siis hekina rivis istutatult teatud vahedega.

Salix cinerea ´Tricolor´ - huvitav paju

Salix cinerea `Tricolor` - tuhkur paju `Tricolor` lehed rohelise-valge-roosakirjud. Noored ja 2 aastased võrsed on hallid. täiesti külmakindel. Tsooni 4 taim. Sobivad hästi vesised pinnad. Looduslik elupaik on rabad ja sood. Urvad 2-4 cm pikkused. Nagu paljud pajud on ka tema tähtis meetaim kevadel. Nagu paljud pajud on ka sel liigil rohkesti hübriide teiste pajudega. Antud sort on pärit saksamaalt umbes 1778 aastast.